Nädalapäevad tagasi oli teleriekraanil järjekordne Talendisaade, kus tavalised inimesed saavad kohtunikele ja pealtvaatajatele esineda ja oma andeid demonstreerida, lootuses pääseda finaali ning lõpuks võita 100 000 dollarit. Lavale sammusid naised – 350-pealine naiskoor `The Hummingsong Choir`, et esitada Keane´i lugu `Somewhere Only We Know`. Veel ennem kui naised said suud lahti teha, olid kohtunikel juba silma märjad ning pisaratevoog ning emotsioonid jätkusid nii laulu ajal kui pärast tagasisidet andes. `Nad pole eestlaste Laulupidu näinud`, mühatas abikaasa, `vaevalt, et nad siis nii üllatunud oleksid`.

Mis asi see siis ikkagi on, et kui suur hulk inimesi ühiselt laulab, tekitab see neis endis ja ka kuulajates mingi eriliselt võimsa emotsiooni, mida justkui ei oskagi seletada. Kui paneme siia juurde nüüd veel ka juulikuise Eestimaa, kirevad rahvarõivad ning 150 aastat traditsiooni, siis pole ime, et ka muidu suhteliselt emotsioonitul eestlasel lõua värisema võtab, klombi kurku kisub ja pisar silma tükib.
See on see, mis teeb meist need, kes me oleme. See annab meile identiteedi ning tekitab tunde, et oleme osakene millestki. See on meie rahvuskuuluvus. Olen sündinud Eestis ja kuigi olen elanud Lääne-Austraalias viimased 11.5 aastat ja võtan ennast kui maailmakodanikku, identifitseerin end nii hinges kui südames siiski eestlasena. See nähtamatu side kipub küll argitoimetustes tihtipeale kaduma minema, kuid seda tugevamalt kerkib ta pinnale siis, kui toimub midagi nii suursugust kui seda on meie Laulu-ja Tantsupidu.
Veetsime abikaasaga terve nädalavahetuse arvutiekraani taga ETV vahendusel otseülekandes rongkäiku ja mõlemaid kontserte vaadates. On üsna keeruline ( kui mitte öelda võimatu ! ) kirjeldada mitte eestlasele seda tunnet mis meid valdab, kuulates kõiki neid lauljaid ühisel häälel laulmas…see puudutab hinge ning ühendab juurtega, isegi 13 000 kilomeetri kauguselt ning läbi arvutiekraani. See paneb pisaraid valama, kuigi pole mitte ühtegi põhjust nutmiseks! Aga see lihtsalt juhtub, tee mis tahad…Ja siis teadki, et oled tõeliselt eestlane.
Lennart Meri on kunagi öelnud, et Laulupidu ei ole moeasi, Laulupidu on südameasi. Mina vaidleks lugupeetud presidendihärrale siinkohal aga vastu. Vaadates sel aastal kõiki neid lauljaid, pealvaatajaid, emotsioone, imeilusaid rahvariideid ning kõiki neid rahvuslike motiividega riideid, ehteid, peakatteid, mida nii noored kui vanad suure uhkuse ja rõõmuga kannavad ning leides kümneid ja kümneid Facebook’i postitusi oma tuttavatelt (kes laulmas, kes tantsimas, kes pealtvataajana) – võib ikka üsna veendunult väita, et Laulupidu ON moeasi, kuhu minnakse ja kus ollakse heal meelel. Südameasjaks jääb ta muidugi alati, selles on Lennutaadul tuline õigus.
Niivõrd tore oli ka näha palju uusi ja säravaid dirigente, ei ole ju võimalik emotsioonituks jääda vaadates kuidas Külli Kiivet naised kergotama paneb või Peeter Perens oma miljoni erineva näoilmega kotkaid innustab laulu nautima. Üks armastatud dirigent ütles oma intervjuus, et kultuur püsib elus senikaua, kuniks ta on suuteline muutuma ja arenema. Seda pidu vaadates ning uusi laule, uusi nägusid ja kogu seda energiat vaadates, on ikka päris kindel, et kultuur on kohe ikka väga elus.
Ei ole ju meile kellegile võõras mõte, et see pidu toob välja muidu kergelt häbelikes, emotsioonitustes ning tihtipeale ka üksteisepeale veidi õelates eestlastes välja parimad omadused. Laul on midagi sellist mis meid ühendab,toob näole naeratuse,töötegemine peatub (mis on muidu nii oluline ühele eestlasele ) ning köikjal on tunda siirast ja puhast õnnetunnet.
Olen nii ütlemata uhke, et mul on olnud (küll kunagi varajases koolieas) võimalus olla nii laulja kui tantsijana sellel peol. Olen uhke, et meie peres on neid pidusid alati austatud, et vanaema on olnud eeskujuks ja õpetanud austavat suhtumist sellesse traditsiooni ning andeka ema imekaunist loomingut kandsid sel peol ja kannavad kindlasti ka järgmisel peol mitmed koorid. Ka Kadri Voorandi külmetavaid käsi soojendavad ema loodud labakindad!
Järgmise peoni ja loodetavasti ilma ekraani vahenduseta, kohapeal, veelgi tugevamat emotsiooni kogedes.

Triin-Liis Treial